Riigi võimupiiridest erametsanduses (ajalooline ekskurss)
Toivo Meikar

Käsitletava teema seisukohast Eesti metsandusele tagasivaatavat pilku heites saab tõdeda, et probleemina on see esile kerkinud 17. – 18. sajandi vahetusel, olles seotud algul Rootsi-aegse mõisate reduktsiooniga, hiljem eeskätt Peeter I riigikeskse metsapoliitikaga. Küsimus oli päris kindlasti periooditi rohkem või vähem aktuaalne varemgi, kuigi siis seondus see laiemalt era- ja riigi(maahärra)omandi vahelise probleemistikuga. Ja mitte ainult: sisuliselt toimus diskussioon hiljemgi, kuni 1783. aastani, mil Katariina II antud seadusega anti eramõisad nende valdajate pärisomandisse. Et sel ajal puudus veel praeguses tähenduses ajakirjandus, siis kajastub toimunu eeskätt arhiivimaterjalides (kirjavahetus, mitmesugused esildised, riigi- ja seisulike asutuste materjalid jne) ning juba lõppväljundina seadusandluses.
Uus terav ja otseselt erametsanduses riigi osa käsitlev poleemika puhkes 1888. aasta metsahoiuseaduse vastuvõtmise eel ja raugevalt hiljemgi. Selle diskussiooni käigus ilmus Arthur von zur Mühleni (1877) Venemaal laialt kommenteeritud ning rahvusvahelistki tähelepanu äratanud riigivõimu erametsanduse sekkumise vastu suunatud raamat. Selleski ei vaidlustatud mitte niivõrd riigivõimu võimalikku osa erametsanduse suunamisel ja edendamisel, kui just riiklikku sekkumist metsade majandamise vahetusse protsessi (eeskätt metsakasutusse). I Maailmasõja aastail haarati ka erametsad sõjamajandusse, mis eeskätt väljendus metsade raieteks rekvireerimises ja varasemate riigi poolt kehtestatud metsahoiuliste põhimõtete hülgamises. Täiesti mõistetamatu oli kultuurriikidele bolševistliku riigipöördega kaasnenu. Ka Eesti Vabariigi 1919. aasta Maaseadust käsitlesid baltisaksa ja paljud välismaa autoridki kui bolševistlikkust maailmavaatest mõjutatut. Alles hilisemate seaduse täienduste ja muudatustega lahendati Maaseaduse esialgsest vasempoolsest vaimust tulenevad rahvusvahelised pinged. Tegelikult määratleti just mõisametsade natsionaliseerimisega riigi juhtiv osa metsasektoris. Ulatusliku riikliku metsafondi (esialgu ligi 80% katastrimetsadest) haldamine ja majandamine Selle tagas mõisametsade natsionaliseerimisega kujunenud ulatuslik riiklik metsafond (ligi 80% katastrimetsadest) positsiooni metsanduses Tegelikult kujunes Eesti Vabariigi aeg pingeliste metsapoliitiliste võitluste ja väitluste perioodiks eeskätt riikliku metsamajanduse ülesehitamisel. 1930. aastail määratleti riigivõimu juhtiv osa riigi metsasektoris, sealhulgas ka erametsanduse arendamisel.
Toimunud metsapoliitilised väitlused on suhteliselt hästi jälgitavad omaaegses kirjasõnas, sel ajal langetatud mitmed põhimõttelised otsused toimivad sisuliselt tänaseni või on vähemalt kasutatavad kaasaegses argumentatsioonis. Riigi- ja erametsanduse vahekordade selgitamine on praegu seda olulisem, et vahepealne pool sajandit okupatsiooni ja selle poolt peale surutud majandussüsteemi katkestas siin järjepidevuse nii õigussuhetes kui mõttemaailmas.
Ajalooliselt on riigivõimu osa metsanduses määratlenud omandi- ja õigussuhete areng. Eesti alal metsade õigusliku kasutamise osas on prof Jaan Uluots (1935) eraldanud neli ajajärku: a) ürgaeg; b) küla- ja maaõiguslik korraldus (kuni 13. sajandini); c) lääni- ja mõisaõiguslik korraldus (kuni 18. sajandi lõpuni); individuaal- ja omandiõiguslik korraldus (alates 1783. aastast). See periodiseering ei kajasta aga ilmselt adekvaatselt riigivõimu korralduslikku aspekti metsanduse arengus. Püüdes periodiseerida Eesti alal riigivõimu osa metsanduses ja probleemi enda käsitlust võiks eristada järgmised etapid:
1. Feodaalsete omandisuhete ja õigusnormide väljakujunemise periood (Liivi sõjani).
2. Lääniõigusele toetuv riigi korraldav periood (Liivi sõda – aasta 1783).
3. Piiramatu erainitsiatiivi periood (aastani 1888).
4. Metsanduse riikliku reguleerimise periood (tinglikult aastani 1940).
5. Riikliku metsamajanduse periood (1990. aastate alguseni).
6. Metsanduses riikliku reguleerimise (?) periood (alates 1990. aastaist).

Sisuliselt võttes toimis Eestis 13. sajandist kuni 1783. aastani keskaegsele lääniõigusele toetuv omandisuhete süsteem. Pea kõik Eestis eraisikutele kuulunud mõisad oli õiguslikult rüütlimõisad, mis olid algselt tekkinud tingvaldusena meeslääni vormis. Kuigi eksisteeris ka vabalt pärandatav ja võõrandatav eramaaomandus alloodi vormis, seisis enamik balti mõisaid lääniõiguse alusel kuni 18. sajandi lõpuni (Rosenberg 1994: 16). 16. sajandi sõdadega pärisid tugeva keskvõimuga Euroopa suurriigid (Rootsi, Taani, Poola) endiste maahärrade (Ordu, piiskopid), poliitilistelt vaenlaste ja mingil põhjusel valdajata jäänud maavaldused. Et maahärra õigustesse asusid tsentraliseeritud võimustruktuuridega riigid, siis oli neil võimalus ka oma õigusi radikaalsemalt teostada. Kuigi läänimehed ei olnud veel oma maade ja metsade täisõiguslikud omanikud, fikseeriti sel ajal ometi mitmed erametsanduse jaoks olulised põhimõtted. Olulisem neid oli vast Poola-Leedu kuninga Sigismund Augusti 1561. aasta ja hiljem Balti eraseadusesse lülitatud privileeg, mis muu kõrval lubas aadlil vabalt kasutada nende valdustes olevat metsa. Sisuliselt korrati seda põhimõtet ka 1664. aasta Rootsi metsaseadustes, millised piirasid omanike õigusi vaid nn viljakandvate puude kasutamise osas. Kuigi see piirang leidis kajastamist Balti eraseaduses, käsitlesid hilisemad baltisaksa õigusteadlased seda kui ajutiselt pealesurutud ja tegelikus elus järgimist mitteleidvat seadust (Bunge 1847: 219). Bernhard Tuiskvere (1931: 38) leidis, et “allodiaal- ja läänimaadel metsade kasutamine rootsi ajal üldiselt ei olnud kitsendatud ega piiratud ning olemasolevad normid tegelikult puudutasid vaid kuninglikke või kroonu metsi ja äärmisel korral ka ühismetsi niivõrd kui nad üldse meie maal olid maksvad”.
Omandisuhete nõrka alust näitavad 16. ja 17. sajandi lõpu mõisate reduktsioonid. Nii langes Poola riigile aastail 1582–1584 üle kolmveerandi Lõuna-Eesti maast, milline maavaldus aga Rootsi riigi poolt 17. sajandi algul taas rootsi kõrgaadli ja kohalike mõisnike vahel heldelt ära jagati. 1680. aastate nn suure reduktsiooniga algas kõigi 16. sajandi lõpust toimunud läänistuste riigile tagasivõtmise, millega hiljem liideti veel osa enne Rootsi võimu läänistatud mõisad. Sellega koondus riigile Põhja-Eestis umbes 54%, Lõuna-Eestis 80% kõigist haritavatest maadest ja nende juurde kuulunud metsadest. Saaremaal, kus juba varemgi oli riigi maavaldus valdav, redutseeriti umbes 30% aadli maavaldusest (Eesti…1992: 210, 553).
1710. aasta alistumislepingutes saavutas balti aadel Vene riigilt oma eriõiguste garanteerimise. Samas alanud mõisate restitutsiooniga hakkas riigi kui omaniku osa siin kiiresti kahanema: sajandi lõpuks kuulus riigile umbes 13% Eesti metsadest.
Merkantistlikust majanduspoliitikast ja riigi ülimuslikkusest lähtuv Peeter I metsaseadusandlust läbib idee riiklike huvide prioriteedist erahuvide ees. Kõige markantsemalt avaldus see sõjalaevastikule huvi pakkuvate metsade ja teatud puuliikide (laevapuud) riigi kontrollile võtmises ja raiete keelamises, seda kõike sõltumata omandivormist. Soovitu tagamiseks loodi järelvalveorganina eriline waldmestrite institutsioon. Püüe eraldada taolisi laevametsi ka Balti kubermangudes ja piirata omanike kasutusõigust leidis kohalikes rüütelkondades resoluutset vastuseisu. On huvitav, et seejuures toetuti Sigismund Augusti privileegi kõrval pragmaatilistel kaalutlustel ka rootsiaegseile “kahtlase värvinguga” seadustele. Senati 1723. aasta ukaasidega sätestatigi põhimõte, et Eesti-, Liivi- ja Saaremaa mõisnikele säilitatakse nende metsade osas varasemad õigused, laevametsi ei asutata ja waldmeistrite ametisseseadmisest aga loobutakse (viimane eksisteeris vaid 1750.-1754. aastal Hiiumaa riigimetsades). Komplitseeritum oli olukord tammede ja laevapuude osas. Nende loata raie oli keelatud riigimõisate metsades ja seda püüti vähemalt kohati rakendada ka erametsades, seda enam, et pidepunkte selleks andis ka 1664. aasta nn “viljakandvate puude” seadus. Täiesti tavaline oli aga esialgu metsamaterjali rekvireerimine näiteks sadamaehitusteks, mis tuli pealegi mõisatel omal kulul kohale vedada. 1728. aastast hakkas riik palkide väärtust osaliselt kompenseerima, hiljem mindi üle “kokkuleppehindadele”, mille juures omanik oli kohustatud vajaliku materjali eraldama. Kui taolised koormised välja arvata, siis riigivõim erametsade kasutamisse ei sekkunud (Meikar 1997: 7-9). Küll pärineb 18. sajandist riigivõimult mitmeid mõisnikele suunatud metsahoiulisi ettepanekuid, millised aga rüütelkondade poolt enamuses tagasi tõrjuti. Just selge piiri puudumises era- ja riigiomandi vahel tulenes kohalike rüütelkondade aktiivne sekkumine ka otseselt riigimõisate metsadesse puutuvasse. Iseloomulik on siin 1770. aastail C. J. Ebhardi metsa- ja jahiseaduse projekti ümber toimunus, milline lükati tagasi just rüütelkondade vastuseisu tõttu. Põhjus oli lihtne – rüütelkonnad nägid selles riigivõimu aktiivsuse avalduses ohtu ka endale. Midagi taolist ei toimunud aga vabahärra Balthasar von Campenhauseni 1783. aastal seaduseks saanud metsainstruktsiooni rakendamisel. Põhjuseks oli, et 1783. aasta ukaasiga muudeti alloodideks (s.o vabalt pärandatavaks ja võõrandatavaks ning riigi ees koormistest vabastatud maavalduseks) kõik Eesti- ja Liivimaa eravalduses olevad mõisad, millega eraldus ka riiklik ja erametsamajandus.
Edaspidi riigivõim erametsade majandamisse ei sekkunud, omanikud olid metsade kasutamises täielikult vabad. Mõneti erandlik on siin Eestimaa kubermanguvalitsuse 1790. aasta 3. juuli korraldus, mis kohustas mõisnikke metsastama põllumajanduslikust käibest välja jäävaid võsamaid ning edendama ka talupoegade metsakasvatust. Tegelikus elus oli see siiski vaid soovitus, mitte aga sundmäärus (Tiismann 1931: 31; Bunge 1847: 219). Kaugeleulatuvam oli aga 1839. aasta Liivimaa kubermanguvalitsuse määrus Riia lahe äärsete liivikute hoidmiseks, millega siin rajati omandivormist olenemata kuni 150 sülla laiune kaitsemetsade riba, kus oli keelatud kasvava metsa raie, karjatamine, metsavarise korjamine ja muu pinnaseolusid kahjustav tegevus.
19. sajandi teisel poolel hakkas aga Euroopa kultuurriikides pea kõikjal maksvusele pääsema põhimõte, mis pidas riigi ja ühiskonna huvides vajalikuks metsanduses riiklikku reglementatsiooni, samuti püüdu otseselt suurendada riigile kuuluvat metsafondi. Oskar Daniel (1926: 17-18) on välja toonud järgmised teed, mida kasutades riigivõim püüdis suurendada oma mõju metsanduses:
1. Metsamaade ostmine ühes jäätmaade metsastamisega.
2. Era- ja kogukonnametsades vaba kasutuse piiramine ja nende riigi kontrollile allutamine.
3. Otsene rahaline toetus eraomanikele metsakultuuride rajamiseks, soodustused maksupoliitikas, preemiate maksmine jne.
4. Suuremate metsaalade kaitsemetsade ja reservaatide kategooriasse arvamine.

Venemaa 1888. aasta metsahoiuseadus oli omataoliste hulgas üks kaugemaleulatuvaid. Lisaks kaitsemetsade kategooria loomisele allutati erametsade kasutamine riigi kontrollile. Keelati omavoliline metsamaade transformeerimine, määratleti laastava metsakasutuse mõiste ja kehtestati raiete piirnormid, hakati soodustama erametsamajanduse arengut jne. Hoiueeskirjade eiramine võis viia 2–30 aastaste raiekeeldude kehtestamiseni, rahatrahvide ja sundmetsastamiste rakendamisele (Daniel 1926; Meikar 1989) Balti kubermangudes jäid hoiueeskirjade alt jäid välja aga talumetsad (v.a kaitsemetsad), millega riigivõim nende majandamist ei kontrollinud.
Eesti Vabariigis anti mõisametsade riigistamisega riiklikule metsamajandusele poliitilistel ja majanduslikel kaalutlustel domineeriv positsioon. Ametlikult oli metsahoiu-eeskirjade alla käivate erametsade minimaalseks suuruseks 1920. aastail 20 ha, alates 1929. aastast 10 ha. See oli ka piir, milleni riigivõim vähemalt teoreetiliselt võis erametsade majandamisse sekkuda. Kuni 1929. aastani on teada vaid umbes 15 juhust, kus eeskirjade rikkumistele anti seaduslik käik. Seoses piirsuuruse vähendamisega hiljem nende juhtude arv suurenes. Kui 1920. aastate lõpul hakati koostama uut metsaseadust, hinnati vähemalt 30 ha katastrimetsa omavate talude arvuks 332. Põllutööministeeriumi esialgse seisukoha järgi võis siiski 10 ha olla piiriks, millest alates oli mõeldav riigi järelvalve. Leiti, et väiksemate üksuste korral pole mõeldav sihikindlama metsamajanduse organiseerimine. Väiksemad metsi tuli käsitleda eeskätt talude reservkapitalina. Ka täheldanuks seal järelvalve organiseerimine raskusi ja põhjendamatuid kulutusi (Tiismann : 46, 49). 1930. aastate alguseks valmis saanud Metsaseaduse eelnõu jäi aga mitmeks aastaks Riigikokku ringlema, peamiselt just lahkarvamuste tõttu erametsanduses riigi võimutäiuse piiritlemisel. Seaduseelnõu viimases redaktsioonis oli see piirnorm, millest alates metsad võeti kaitse- ja hoiumääruste alla suurendatud 30 hektarini, kusjuures majanduskava nõue algas 50 ha suurustest metsadest (Pill, Viilu 1934: 110-111). Seegi arusaam leidis seaduse kehtestamise eel korrigeerimist.
1934. aastal jõustunud Metsaseadus jagas metsad kaitse- ja tulundusmetsadeks. Riigi kehtestatud metsahoiu eeskirjadele allusid kõik kaitsemetsad ja ühes omandiüksuses olevad vähemalt 50 ha suurused tulundusmetsad. Riigile jõi õigus metsahoiu eeskirju erandjuhul metsavaestes piirkondades kas osaliselt või täielikult rakendada vähemalt 30 ha suurustele tulundusmetsadele. Kaitsemetsade osas oli riigi võimutäius sisuliselt absoluutne. Riigi rahadega tehti kaitsekorralduse eeskiri, selle täitmisest omanikule saamata jäävat tulu ei kompenseeritud. Küll oli aga riik kohustatud omaniku soovil kaitsemetsa ühes seal olevate päraldistega võõrandama. Sundvõõrandamine nähti ette siis, kui omanik kaitse-eeskirju ignoreeris. Võõrandamistasu määrati kas vabal kokkuleppel või siis sundvõõrandamise kohta maksvate seaduse ja määruste alusel ning korras. Sundvõõrandamise korral jäi omanikule õigus 10 aasta jooksul (kuid mitte enne viit aastat) oma vara tagasi osta, makstes võõrandamisel saadud tasu ühes riigi poolt kaitsemetsale tehtud kuludega.
Tulundusmetsas tuli omanikul majanduskava omal kulul koostada ja see oli kohustuslik üle 50 ha suuruste üksuste korral. Kinnitatud majanduskava oli omanikule kohustuslik. Erakorraliste vajaduste korral võis taotleda korraga 10 aasta raienormi eraldamist, kui järgmiste aastate kasutus vastavalt vähendataks ja kui raiumisele järgneva viie aasta jooksul tagati metsauuendus. Hoiueeskirjade alla viidud alla 50 ha suurustes tulundusmetsades võis korraga raiuda kuni ¼ puistute tagavarast, kui see oli vajalik talumajanduse huvides või kui tegu oli raieküpsete puistuga. Kuni majanduskava kinnitamiseni või siis majanduskava mitte vajavas tulundusmetsas loeti kasutust normaalseks, kui see ei ületanud metsa juurdekasvu, kui oli tagatud metsauuendus ja peeti kinni kehtestatud raieringidest (üldreeglina okasmetsas vähemalt 80 ja lehtmetsas 40 aastat). Väärikski mainimist, et vabariigi valitsuse seletuskirjas metsaseaduse juurde rõhutati, et “era- ja omavalitsuste metsi on käesolevas seaduseelnõus käsitletud niivõrd, kui see on tarvilik metsahoiu-kaitse teostamiseks ja erametsanduse edendamiseks ning arendamiseks” (Pill, Viilu 1934: 117).
Suhtumises era(talu)metsandusse oli riigi lähenemine 1920. ja 1930. aastail erinev. Esimest aastakümmet iseloomustab Maaseaduse elluviimisest tulenev riigimetsamaade transformeerimine, soodustatud tingimustel ehitusmaterjalide eraldamine jne, kus sisuliselt oli tegu püüdega veeretada osa maareformi kulusid ja poliitilist vastutust riigilt ja ühiskonnalt riigimetsadele ja tema ametkonnale. Sellele lisandus veel mõnede majandusringkondade poolt otsestest ärilistest huvidest ja populistlikest kaalutlustest tulenev rünnak riikliku metsamajanduse kui nähtuse vastu tervikuna. Samal ajal ei tehtud peaaegu midagi erametsamajanduse edendamiseks. 1930. aastail pandi paika vahekord era- ja riikliku metsamajanduse vahel (sealhulgas fikseeriti riigimetsade minimaalne võimalik, tegelikult siiski järgimist mitteleidnud suurus – 720 000 ha), erametsanduse arengut hakati toetama seadusandlikult ning riigipoolse toetustega ja nõuandega. 1930. aastate teisel poolel hakkasid erametsamajandust stimuleerima ka mitmed suuremad era- ja riigiettevõtted (Meikar 1995; 1996).
1930. aastail majanduselus suurenevat riigiregulatsiooni põhjendati osalt vajadusega suurendada kohalike loodusvarade kasutuselevõtule ja nende säästlikule kasutamisele orienteerituid investeeringuid. Aastakümne keskpaiku oli ühiskondliku sektori osatähtsus rahvamajanduses arvestatavalt suur, ulatudes ligi 30%-ni. Lisaks otsesele ja aktiivsele investeerimistegevuses ühiskondlikus sektoris hakkas riik varasemast enam tollide, impordikitsendustega ja ekspordisoodustustega mõjutama ka erainvesteeringuid. Investeeringute suunamisel seati prioriteetseiks majandusalad, mis olid seotud kohalike loodusvarade ekspluateerimisega, kodumaise toodangu töötlemisega ning tööjõu ratsionaalsemat kasutamist võimaldava mehhaniseerimisega ning ratsionaliseerimisega (Janusson 1937). Kõik see puudutas kõige vahetumalt ka metsasektorit, kus esiletõstmist väärivad Kehra tselluloositehase rajamine, A/S “Eesti Metsatööstus” ellukutsumine, riigi kütteaineteturu regulatsioon jne.
Riigivõimu reguleeriv osa metsasektoris oli kõige enam tuntav riigi metsaressursi jagamisel, mis puudutab eeskätt riigi metsatööstusega ühenduses olevat problemaatikat. Tuleb kohe öelda, et Eesti Vabariigis oli siin riigi osa kogu aeg märkimisväärselt suur: 1920. aastail keskmiselt 22%, 1930. aastate esimesel poolel 39%. Omaaegses metsamajanduse arengukavas (Metsamajanduse… 1936: 9) leidub lause: “Metsa ülestöötamise organiseerimisel jõuda järk-järgult välja selleni, et kogu aasta kasutusnorm ülestöötataks riigi arvel, arvatud välja vähemad müügid kohalikule rahvale”. Seletuskirjast võiks lisada ühe täpsustuse: “Kui tulevikus Riigi Metsatööstus veelgi laieneks, ei tohiks sellest riivatud olla praegu võrdlemisi suurt osa mängiv erametsatööstus. Kuna viimase ülesandeks jääb toormaterjalide ümbertöötamine ja tarvitajatele kättetoimetamine, on rahvamajanduslikult ükskõik, kes metsa kohapeal üles töötab. Metsamajapidamise ajakohastamine nõuab Riigi Metsatööstuse laiendamist, ja seda mitte teha tähendaks majanduslikku mahajäämist” (Metsamajanduse … 1936: 33). Järk-järgulisest riigi osa suurendamisest ei olnud aga juttugi, kuna 1936. aastal lõpetati erafirmadele riigimetsades kasvava metsa müük. 1940. aastaks töötas riigi metsatööstus üles ligi 80% riigimetsade aastasest kasutusest. Kuigi kujundatud süsteem toimis efektiivselt, on selle sammu majanduslik külg jäänud selgusetuks, mida on tunnistatud (kui välja arvata asjaosaliste propagandistlikud kirjatööd) nii kaasaegseis kui hilisemais käsitlustes.
Riigi suur osakaal metsatööstuses tulenes mitmetest põhjustest, kus võiks nimetada
a) riigimetsade domineerivat asendit (katastrimetsade osas) ja sellest tulenevat riigivõimu püüdu suunata tema käes oleva ressursi kasutamist lähtuvalt riiklikest ja metsamajanduslikest huvidest;
b) ajaloolist traditsiooni (sõja-aastaist säilinud riigimetsatööstuse arvestatav kaal);
c) ajastu majanduspoliitilisi suundumusi riigikapitalismi suunas;
d) Eesti ühiskonna rahvuspoliitilisi suundumusi (metsatööstus kuulus valdavalt muulastele).

1940. aasta tähistab traditsioonilise majanduspoliitilise süsteemi kokkuvarisemist Eestis. Taasiseseisvumisega selgus, et aastakümnetega oli väärastunud ka rahva arusaam riigi ülesannetest ja erainitsiatiivi vahekorrast. On iseloomulik, et olukorrast olenevalt soovitakse üheaegselt nii riigivõimu üliaktiivset regulatsiooni kui piiramatut tegevusvabadust erainitsiatiivile. Metsasektoris puudutab see suuresti just metsaomandit, riikliku metsaressursi jagamist ja erametsanduse vahekorda riigivõimuga. Kui esimene küsimus on põhimõtteliselt paika pandud 1940. aasta olukorra restitutsiooniga (seda küll mitte täielikult) ja teine on pika traditsiooniga poliitilist otsust nõudev väitlusobjekt, siis riigivõimu sekkumise määr erametsandusse fikseeritakse paljuski juba ära 20. sajandi lõpul Euroopa kultuurriikides maksvusele pääsenud nägemustega. Sellele nägemusega ei haaku ilmselt ka meie metsaseadusandlus, mis apelleerib meie põhiseaduse äärmiselt olulisele, kuid üldisele põhimõttele eraomandi pühadusest ja puutumatusest. Õigustatult on tähelepanu juhitud tõsiasjale, et “selgete reeglite puudumine enam kui 30% maismaa pinna kasutusel ei ole omandi kasutamise ega käsutamise probleem, vaid keskkonna probleem” (Maamets 20001: 26). Milliste katastroofiliste tulemusteni võib siin kindlate mängureeglite puudumine viia, selgub viimaste aastate erametsades toimunud raiete analüüsidest (nt Maamets 20002).
Samas tuleb tõdeda, et tegu on igati normaalse olukorraga, sest oleme ju üleminekuperioodis. Meenutagem, et sõjaeelses Eesti Vabariigis võttis suhete korrastamine aega umbes 15 aastat – alles 1930. aastate keskel jõuti Metsaseaduse ja metsamajanduse arengukava vastuvõtmisele, riikliku ja erametsamajanduse vahekordade määratlemisele. Isegi riiklikus metsamajanduses kulus esimesed 10 aastat pidevatele reformidele. Samas ei saa ja ega tohi selleaegseid lahendeid absolutiseerida – elame hoopis täiesti uues ajas ja maailmas.

KIRJANDUS

•Bunge, F.G. 1847. Das liv- und esthländisches Privatrecht. Erster Teil. Reval
•Daniel, O. 1926. Riigi võimupiirid metsaasjanduses. – Eesti Metsanduse aastaraamat I. Tartu, 12-35.
Eesti talurahva ajalugu I. 1992. Tallinn
•Janusson, J. 1937. Eesti majanduse arengu perspektiive. – Konjunktuur, 3/4, 134-144.
•Maamets, L. 20001. Eesti metsad XX sajandi lõpul: kujunemine ja olem. – Eesti metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel. Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XI. Tartu, 14-40.
•Maamets, L. 20002. Türi valla erametsades toimunud raiete analüüs. – Eesti Mets, 1, 3- 10.
•Meikar, T. 1989. Millest kõneleb 1888. aasta metsahoiuseadus? – Eesti Loodus, 3, 194- 197.
•Meikar, T. 1995. Märkmeid Eesti metsapoliitikast 1920. aastail. – Akadeemia, 2, 295- 308.
•Meikar, T. 1996. Märkmeid Eesti metsapoliitikast 1930. aastail. – Akadeemia, 3, 556- 578.
•Meikar, T. 1997. C. J. Ebhardi Eesti- ja Liivimaa metsa- ja jahiseaduse projekt ning selle taust. Tartu
•Mühlen, A. 1877. Beitrag zur Frage über den Waldschutz gegen die Waldbesitzer. Reval
•Pill, A., Viilu, K. 1934. Jahiseadus. Metsaseadus. Kalapüügi seadus ühes seaduse teostamise määruste, seletuskirjade ja tabelitega. Tartu
•Rosenberg, T. 1994. Eesti mõisate ajalooline ülevaade. – Eesti mõisad. Tallinn, 7-55.
•Tiismann, B. 1931. Riigivõim ja erametsamajandus. – Eesti Metsanduse Aastaraamat V. Tartu, 33-57.
•Uluots, J. 1935. Uus Metsa- ja Jahiseadus. – Eesti Metsanduse Aastaraamat VII. Tartu, 507-527.